Rohetiigri Arenguraamat 2024

Eesti riigi rohepöörde areng

Kristi Klaas

Kliimaministeeriumi rohereformi asekantsler

Kliimapoliitika ning sellega seotud otsused oli 2023. aastal poliitilises fookuses. Esmakordselt on tekkinud laiem ühiskondlik ootus aruteludeks, kuidas kliimaeesmärke ja rohereforme sisuliselt ellu hakatakse viima.

Kliimapoliitika ja rohereformide eesmärk on leida tasakaal majanduse ja keskkonna vahel

Maailma majandusfoorum on viimasel paaril aastakümnel andnud igal aastal välja globaalsete riskide aruannet, mis toob välja maailma mõjutavad peamised riskid nii lühikeses perspektiivis kui ka 10-aastases vaates. Tänavuses väljaandes märgitakse, et kas teadlikult või teadmatusest levitatav väärinfo on järgmise kahe aasta kõige tõsisem üleilmne risk, mis saavutab haripunkti just lühikeses perspektiivis. Samas toimub oluline muutus 10 aasta perspektiivis, kus viis erinevat keskkonnariski liiguvad selleks ajaks kümne olulisima üleilmse riski hulka. Seejuures peetakse järgmise kümnendi üheks kiiremini realiseeruvaks riskiks ekstreemseid ilmastikusündmusi, millele järgnevad kriitilised muutused maakera süsteemides ning ökosüsteemides ja elurikkuses. Looduslike ökosüsteemide rolli maailmamajanduses ning planeedi üldises tervises siiani alahinnatakse, kuid selge on see, et looduse kadu ja kliimamuutused on omavahel olemuslikult seotud – ebaõnnestumine ühes kandub üle teise.

Tavapäraselt on riigid aga kliima- ja keskkonnariskideks kõige vähem valmis. Peamiseks põhjuseks on see, et riikidel puudub sageli põhjalik arusaam, kuidas Pariisi Leppega seatud kliimaeesmärke saavutada. Lisaks on oluliseks teguriks ka poliitiline valmisolek muudatuste elluviimiseks. Eks on ju nii, et näiteks muutunud geopoliitilisest olukorrast või sotsiaal-majanduslikest teguritest tulenevad lühiajalised riskid nõuavad riigijuhtidelt kiiremat sekkumist. Seeläbi väheneb aga valmisolek investeerida pikemaajalistesse muutustesse, mille tulemusi nähakse tihtilugu alles aastate pärast.

Kliimapoliitika tõusmine poliitiliste prioriteetide hulka

Eestis muutus sel aastal kliimapoliitika olulisus just poliitilisel tasandil, mil see tõusis peale kevadisi valimisi prioriteetide hulka. See andis omakorda aluse muudatusteks ja otsusteks, mis tervikuna on kliimapoliitika elluviimisel tähtsad.

Et kliimapoliitika elluviimine saaks riigi tasandil jõudu ja fookust juurde, loodi valimiste järel Kliimaministeerium. Sinna koondati Keskkonnaministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valdkonnad, mis vastutavad 90% kogu Eesti kasvuhoonegaaside eest. Nii tuleb kompromisse ja kokkuleppeid leida näiteks elurikkuse ja maavarade kaevandamise vahel, ringmajanduse ja hoonete renoveerimise teemadel, transpordi- ja kliimapoliitika vahel. Ja eks nii on, et ühes majas ühiste eesmärkide nimel töötades on ka kokkuleppeid ja otsuseid kergem saavutada, mis varasemalt jäid mitme ministeeriumi vastutuse vahele. See annab ainulaadse võimaluse suunata olulisima mõjuga sektorite heitemahukust, nii et lisaks lõpp-eesmärkidele oskaksime mõõta ka nende vastastikust mõju.

Heite vähendamiseks planeeritavate investeeringute puhul tuleb seega hinnata ka näiteks seda, millist mõju need omavad elurikkusele ning millised on sellega kaasnevad sotsiaal-majanduslikud mõjud. Meil on riigis väga hea ekspertiis Eesti Keskkonnauuringute Keskuses, kus peetakse detailideni arvestust Eesti kasvuhoonegaaside üle ning osatakse arvutada erinevate investeeringute mõju süsinikuheite vähendamisele. Sarnast kompetentsust peame lähiaastatel oluliselt kasvatama ka elurikkuse valdkonnas, kus meil üldised kaardikihid ökosüsteemide seisundi kohta on üle-eestiliselt olemas, kuid vaja on teha veel tööd, et oskaksime täpselt hinnata, kuidas ühe või teise infrastruktuuri arendamine elurikkust laiemalt mõjutab.

Terviklik plaan rohereformide elluviimiseks

Rohereform on horisontaalne, mõjutades läbivalt kõiki eluvaldkondi. Et Eestil oleks terviklik arusaamine sellest, mida rohereformide elluviimine tähendab ning milliseid eesmärke me selle raames üldse püüame, kinnitas valitsus augustis rohereformi tegevusplaani aastateks 2023-2025.

Loomulikult võtab rohereformide elluviimine rohkem aega, kuid ka siin kehtib reegel, mida suurte eesmärkide püüdmisel üle korratakse: et kauge eesmärk muutuks käegakatsutavaks, tuleb see teha väiksemateks tükkideks.

Nõnda ongi tegevusplaanis toodud läbi kümne valdkonna kõik tegevused, mida tuleb lähiaastatel teha, et saavutada rohereformide kolme põhilist eesmärki: negatiivsete keskkonnamõjude vähendamine, nüüdisaegse ja kvaliteetse elukeskkonna kujundamine ning konkurentsivõimelise ja keskkonnahoidliku ettevõtluse edendamine.

Need kolm eesmärki on võrdselt olulised ning kui tegevusplaani lugeda, võib näha, et mitmeid meetmeid saab ellu viia nii, et need aitaksid üheaegselt kaasa mitme eesmärgi saavutamisele.

Eesti, nagu ka teised Euroopa Liidu ja maailma riigid, planeerib ja viib rohereformi ellu esimest korda. Loomulik, et osa lahendamist vajavaid küsimusi on kujunemisjärgus ja me veel ei tea neile vastuseid. Samuti on arusaadav, et rohereforme ellu viies tekib küsimusi, mida me praegu veel formuleeridagi ei oska. Seetõttu on lähiaastate fookus kindlasti ka sellel, et tuvastada “hallid” alad, mis meid eesmärkide saavutamisest eemale võivad viia või millele me veel lahendusi leida ei oska.

Tulemuste saavutamiseks peavad prioriteedid olema paigas

Rohereforme planeerides oleme välja toonud valdkonnad, mis on määrava tähtsusega mitmete järgnevate otsuste tegemisel. Seega on oluline, et riigi poolt soodustatakse just nende prioriteetsete nn baasinvesteeringute elluviimist, mis on aluseks paljudele teistele osapooltele rohereformide elluviimiseks.

Kliimapoliitikas ja rohereformide elluviimisel laiemalt on kolm põhilist alustala, mis mõjutavad kõiki sektoreid:

• taastuvenergia mahu märkimisväärne tõstmine ja hoonete energiatõhusus

• kliimasõbralik transport ja liikuvus

• ringmajanduse areng ja ressursside tõhusam kasutamine

Energeetika ja kaasaegne elukeskkond

Energeetikasektor moodustab praegu pisut üle poole Eesti kasvuhoonegaaside koguheitest ning viimase poolteise aasta jooksul astuti märkimisväärseid samme, et sealt tulenevat heidet vähendada. Venemaa algatatud sõda Ukrainas oli seejuures üheks oluliseks tõukejõuks, mille tulemusena võeti aastal 2022 seadusena vastu eesmärk toota aastal 2030 sama palju taastuvelektrit kui on Eesti aastane elektri tarbimismaht.

Et see juhtuks, on näiteks välja töötatud seadusemuudatuste pakett, mis lihtsustab ja kiirendab roheelektri tootmisega alustamist. Eelmisel aastal kehtestati tuulikutasu KOVidele ja elanikele, kelle lähedusse taastuvelektrit tootvaid parke ehitatakse, toetame KOVe planeeringute menetlemisel, et parkide püstitamisega seotud küsimustele lahendusi leida jpm.

Praegu on Eestis tuuleenergia koguvõimsust suurusjärgus 359 MW, järgmisel aastal valmib arendusi 325 MW ulatuses. Lisaks on tuuleenergia arendamiseks kogu Eestis töös veel 21 eriplaneeringut ja 15 üldplaneeringut. Arvestades arendajate sõlmitud notariaalseid maakasutuse kokkuleppeid ja Põhjamaade kogemusi tuuleparkide rajamisel, on Keskkonnaagentuur hinnanud, et maismaal on rajamisel tuuleparke, mille puhul on nende valmimine 2030. aastaks tõenäoline, suurusjärgus 2400 MW. Lõplikult realiseeruv koguvõimsus oleneb aga planeeringute seisust, konkreetsetest tuuleparkidest ning nende asukohast. Seega on näha, et meetmed, mida oleme taastuvate energiaallikate turule jõudmiseks ellu viinud, on hakanud mõjuma.

Juba rohereformi tegevusplaani koostades tõime välja, et kaasaegse elukeskkonna kujundamisel on olulise tähtsusega, et seda valdkonda planeeritakse terviklikust strateegilisest vaatest lähtudes. Valdkonda mõjutavad erinevad poliitikad (sh arhitektuuri-, maa-, maastiku-, regionaal-, kultuuri-, ehitus-, sotsiaal- ja keskkonnapoliitika), mille koosmõju ja sünergia on aluseks terviklikule poliitika kujundamisele. Hiljuti võttiski valitsus vastu kauaoodatud otsuse ruumiloome kompetentsikeskuse ehk Maa- ja Ruumiameti loomiseks, mis alustab tööd hiljemalt 2025. aasta alguses. Oleme Kliimaministeeriumis teinud ka hulga samme, et hoonete renoveerimise võimekust tõsta – lisaks praktiliste takistuste eemaldamisele, mis renoveerimisega alustamist viivitavad, käivitus sel aastal korterelamute renoveerimise toetusprogramm kogumahus 330 miljonit eurot ning Ida-Virumaa saab hoonete renoveerimiseks 25 miljonit eurot erakorralist toetust.

Transport

Eestis on transpordisektori kasvuhoonegaaside heide olnud läbi aastate kõrge ning pigem tõusvas trendis. Seejuures moodustab maanteetransport kogu transpordi heitest 96% ning Tallinna ja Harjumaa osakaal on sellest 50%. Transpordiameti andmete kohaselt läbitakse seejuures linnades autoga keskmiselt 3 km vahemaid. Need numbrid annavad hea ettekujutuse sellest, mis eesmärgid selles sektoris on kõige olulisemad. Ühelt poolt tuleb arendada keskkonnasõbralikku ühistransporti, et inimesed linnades vahetaksid sõiduauto ühistranspordi vastu. Teisalt tuleb arendada turvalist linnakeskkonda ja jalgrattateid, soodustada autode vahetamist säästlikemate ja keskkonnasõbralikumate vastu ning arendada rongiliiklust, et ka pikemaid vahemaid saaksid nii inimesed kui kaubad mööda rongiteid liikuda.

Oluline roll on siin kohalikel omavalitsustel, kes inimeste liikumist tööle, koju, kooli ja lasteaeda kõige enam saavad mõjutada. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium valmistab hetkel ette liikuvusreformi, mis peaks olukorda oluliselt parandama.

Kliimaministeeriumi poolt investeerisime keskkonnasõbralikku ühistransporti ja jalgrattateede arendamisse 96 miljonit eurot Euroopa Liidu vahendeid ning järgmisel kolmel aastal suurendame investeeringuid ühistranspordi ja jalgrattateede arendamisse 70 miljoni euro võrra. Samuti vaatame aktiivselt ka selles suunas, et meretranspordis võetakse kasutusele enam rohetehnoloogiaid. Näiteks kuulutas Riigilaevastik just hiljuti välja hanke, et suursaarte vahel hakkaks sõitma ainulaadne energiatõhus laev, mis saab sõita täielikult vesinikkütusel ja opereerida müra-, vibratsiooni ja emissioonide vabalt.

Ringmajandus

Jäätmete koht ei ole tänapäeval prügikastis. Kliimaministeerium on algatanud jäätmereformi, et jäätmeid kui ressurssi uuesti ringlusesse võtta. Samas on selge ka see, et jäätmetest saab midagi uut valmistada vaid siis, kui need on liigiti kogutud. Uuringud näitavad, et inimesed on seda valmis ka tegema, kui jäätmeid saaks ära anda koduukselt ning oleks kindlustunne, et sorteeritud jäätmed ei lähe prügimäele või põletusahju. Seetõttu on reformi üks olulisemaid fookusi sellel, et liigiti kogumine muutuks inimestele mugavaks ja majanduslikult tasuvaks. See tähendab, et konteinerid peavad asuma võimalikult kodu lähedal, sorteerimisjuhised peavad olema selged ja arusaadavad ning inimesel võiks olla üks kontakt, läbi kelle käivad lepingud ja arved.

2023 aasta lõpuga on lõpusirgele jõudmas enam kui kuu aega kestnud põhjalikud arutelud kõigi osapooltega, sh ettevõtete ja kohalike omavalitsustega, kuidas jäätmereformi kõige mõistlikum oleks ellu viia. Arutelud jätkuvad kindlasti ka sellel aastal, kuid selge on see, et me vajame otsustavaid samme selleks, et jäätmete liigiti kogumisel ning nende ringlussevõtul oluline arenguhüpe teha.

Suur potentsiaal ringmajanduses on ka tööstusjäätmetel, millest on võimalik eraldada väärtuslikke materjale selleks, et neid järgmistes tootmistsüklites uuesti kasutada. On tõeliselt hea meel, et viimased aastad on ettevõtted selles suunas uusi lahendusi välja töötamas ning me püüame riigi poolt nende õnnestumisele igati kaasa aidata.

Kliimaseadus – läbimõeldud plaan kliimaeesmärkide saavutamiseks ning õiguskindlus pikaajaliste investeeringute tegemiseks

Kliimapoliitikat ja rohereforme puudutavatel aruteludel on viimase aasta jooksul aina selgemalt välja toodud, et Eesti vajab õigusselguse loomiseks kliimaseadust. Seejuures on kliimaseadusel kaks olulisemat eesmärki: esmalt tagab seadus, et Eestil on läbimõeldud plaan ja siht kliimamuutustega tegelemiseks ning eesmärkide saavutamiseks. Teisalt annab seadus investeerimiskindluse erasektorile pikaajaliste rahastusotsuste tegemisel.

Kliimaministeeriumi ettepanekul saab kliimaseadus olema oma vormilt pigem lühike ja konkreetne, kuid mis samas annab raami kogu valdkonna seadusandlusele järgmisteks aastakümneteks.

Septembris alustasime seaduse väljatöötamise esimeste sammudega ning paari kuuga oleme jõudnud sisuliste aruteludeni, milliseid eesmärke erinevad sektorid püüdma peaksid ning millised on võimalikud meetmed nende saavutamiseks.

Kliimaseaduse arutelude käigus soovime jõuda partnerite ja huvigruppidega ka ühiste kokkulepeteni, milliseid muutusi on vaja ühiselt teha selleks, et Eesti edu rohemajanduses realiseeruks. Seejuures on kindlasti oluline, et kasutaksime enda loodusressursse säästlikult ja suudaksime neile anda suuremat lisandväärtust.

Madala heitega tehnoloogiate kasutuselevõtt ning üldisemad kliimapoliitilised suundumused mõjutavad oluliselt pikemas perspektiivis ettevõtete konkurentsivõimet. Seetõttu on oluline, et lisaks kliimaseadusesse jõudvatele paragrahvidele suudaksime huvigruppidega koostöös kirja panna eeldused, mida on vaja selleks, et uued äriideed ja lahendused just Eestis realiseeruks. Olgu selleks siis jäätmetest uute materjalide tootmine, keskkonnasõbralike kütuste arendamine, Eesti enda loodusressursside suurem väärindamine või sinimajanduse arendamine. Peaasi, et arutelude fookus oleks lahenduste leidmisel.

Olulisemad esmased tulemused saame töörühmadest 2024. aasta alguses, mil algavad ka laiemad arutelud maakondades. Seaduseelnõu loodame saata avalikule kooskõlastamisele hiliskevadel, millele järgneb seaduse menetlemine Riigikogus.

Peame oskama oma edenemist ka mõõta

Selleks, et rohereforme puudutavate eesmärkide saavutamist mõõta, on vajalikud sisukad ja konkreetsed mõõdikud. Koos Statistikaametiga oleme välja töötanud esimese nn komplekti mõõdikuid, mis suuremaid muutusi kogu tervikust hindavad. Samas on selge, et päris kõike me hetkel mõõta veel ei saa ega ka oska.

Kui vaatame näiteks kliimaseaduse eesmärki tervikuna, siis laiemas pildis tahame ära hoida suuremat kahju, mis meil potentsiaalselt 10, 20 või 30 aasta pärast ühiskonda võib tagasi jõuda. Küll aga puuduvad meil praegu teadmised, kuidas neid hinnanguid täpsemalt teha. Meil on küll pikaajalised kliimaprognoosid, millede põhjal saab hinnata teatud piirkondade kliimariske ning nende esinemise tõenäosust, kuid potentsiaalsete kahjude kokku kalkuleerimine on keerukam ülesanne. Kui pisut unistada, siis ühel päeval tahaksime jõuda selleni, et oskame välja arvutada, kui palju rohkem haigestub näiteks Ida-Virumaal elav inimene hingamisteede haigustesse, kui palju ta seetõttu arsti külastab, milline on kulu tervishoiusüsteemile ja tööandjale potentsiaalselt töölt puudutud päevade arvu tõttu. Sellised hinnangud on komplekssed ning eeldavad mitme erineva andmeallika kombineerimist, kuid olen kindel, et suudame lähiaastatel selliseid hinnanguid ka juba paremini teha.

Suuri eesmärke saab saavutada heas koostöös

Aasta 2023 oli tähelepanuväärne paljude suunda muutvate otsuste poolest, mis kliimapoliitika ja rohereformide elluviimist mõjutavad. Seejuures rõõmustab, et meil on väga hea partnerite võrgustik, kes kõik enda poolt samade eesmärkide nimel pingutavad.

Rohetiiger on seejuures andnud olulise panuse poliitikate paremasse kujundamisse. Tooksin eraldi välja just Rohetiigri eestvedamisel toimunud teekaartide loomise, mis annavad tervikpildi sellest, kuidas rohereforme erinevates valdkondades ellu viia ning milline see teekond võiks välja näha. Kliimaseaduse protsessis oleme koostatud teekaardid aluseks võtnud ja nende abil sihte paika sättinud.

Aitäh teile hea koostöö eest ning soovin jõudu ja pealehakkamist ka järgmiste suurte tegude elluviimisel!

Energia

Jaanus Purga

Energia teekaardi peatoimetaja

Andres Veske

Rohetiigri Nõukogu esimees

Elekter

Tekkinud vastuolud maismaa- ja meretuule arendajate vahel kahjustavad taastuvenergia arengu mainet ja tekitavad segadust.

Taastuvelektri tasakaalustamiseks tuleb alustada 250–300 MW (bio)gaasi tipujaama rajamise ettevalmistamisega 2024. aastal. Uus tipujaam võimaldab alates 2027. aastast asendada põlevkivijaamade vanade plokkide kallist ülalpidamist tipureservina. Seda ei tohi panna Eesti Energia kohustuseks, vaid tipujaam tuleb rajada konkursi korras.

Soojus

Transport

Biometaan

Biometaani kasutuse tulevik on Eestis ebaselge, kuigi varustuskindluse seisukohalt on biometaan oluline, eriti Balticconnectoriga juhtunu valguses. Biometaani tootmise praegune aeglane areng ei võimalda Eestil põllumajandusele seatud kliimaeesmärke täita. Välja tuleb töötada riiklikud meetmed (maksusoodustused) biometaani kasutamise soodustamiseks raskeveokites ja ka tööstuses, aitamaks kaasa riiklike kliimaeesmärkide saavutamisele, sh põllumajanduses. Igati tuleb soodustada biometaani tootmise laiendamist, vältimaks vajadust täiendava CO₂ kvoodi ostmiseks. Lisaks transpordis kasutamisele tuleb võtta biometaan kasutusele kodumaise kütusena soojuse ja elektri tootmisel ning katta osaliselt strateegiline gaasivaru biometaaniga, pakkudes selleks tootjatele pikaajalisi lepinguid Varude Keskusega.

Puit

Nii täna kui ka prognoositavas tulevikus läheb väga suur osa Eestis raiutavast puidust siseriikliku energia tootmiseks (üle 3 TWh) ning pea samas mahus veetakse graanuleid ja hakkepuitu endiselt välja, lisaks väärtuslik tööstuslik puit. Selle tulemusena väheneb Eesti metsavaru ja raiemahtusid tuleb selle vältimiseks piirata. Energeetilise puidu eksport on Eestile nii energiajulgeoleku koha pealt kui ka majanduslikult kahjulik ning tuleb lõpetada, vastasel juhul ei jätku puitu sisemaise tarbimise tagamiseks ja kindlasti mitte täiendavate puidutööstuste tekkeks.

Salvestus

Narva pumphüdroelektrijaama tehnilistel põhjustel ei tule. Paldiski PHEJ prognoos on osalise mahuga turule tulla 2029. aastal, täismahuga 2031. aastal. Päikesejaamadele salvestuse lisamine on reguleerimata – regulatiivselt ei ole võimalik tootmist ja salvestust praegu ühildada. Nii suure- kui ka väikesemahulise salvestuse tekkimiseks vajalike esmaste toetuste, tingimuste ja regulatsioonide loomist ja rakendamist tuleb kiirendada. Tulenevalt Ida-Viru PHEJ äralangemisest on Paldiski PHEJ tähtsus taastuvenergia süsteemi komponendina tõusnud.

Renoveerimine

Ehituses on suurenemas renoveerimise ja renoveerimiskomponentide valmistamise maht, uute ehitiste maht kahaneb – see on keskkonna seisukohalt positiivne trend. Renoveerimise laiendamiseks majanduslikult vähemsuutlikesse piirkondadesse tuleb toetusi rohkem diferentseerida (sh leibkonna sissetulekute järgi, ahjude asendamise toetuse näitel). Tuleb toetada ehitusmaterjalide ja majaelementide valmistajate ümberorienteerumist renoveerimismaterjalide ja -komponentide (tehaselahenduste) tootmisele. Avalike hoonete – sh koolimajade ja lasteaedade – rajamisel tuleb eelistada renoveerimist uuele ehitusele läbi toetusmäärade suunamise.

Investeeringud, regulatsioon

Praegune valitsus on keskkonnaeesmärkide suhtes pigem nõudlik, eesmärke pole alandatud. Koostamisel on Eesti esimene kliimaseadus, metsanduse arengukava ja RMK uus strateegia näevad ette raiemahtude vähendamist. Eesti riigi risk investeerimiseks sobiliku riigina on kõrge, see pärsib igasuguste investeeringute – sh taastuvenergia investeeringute – tegemist. Konkurentsiameti tegevused ja eesmärgid tuleb viia taastuvenergia kasutuse ja roheleppe eesmärkidega vastavusse. Praegused regulatsioonid töötavad kohati keskkonnaeesmärkide täitmisele vastu. Taastuvenergia projektide menetluskiirust ja -mahtu tuleb suurendada – probleem on pigem riiklike piirangute ja toimingute ajamahukusega. Olukord paraneb väga visalt. Taastuvenergia vähempakkumised tuleb korraldada tehnoloogiaratsionaalsena, kulutõhusatena ja (vajadusel) võimalikult madala laega. Lõppeesmärk olgu madalaim kulu tarbijale. Süsteemiteenuste ja stabiliseerimise regulatsioonid on vaja kiiresti välja töötada ja süsteemiteenuste turg käivitada – praegu plaanitakse esimesi sagedusteenuste pakkumisi 2026. aastasse.

Ehitus

Pärtel-Peeter Pere

Ehituse teekaardi peatoimetaja

Ehitus- ja kinnisvarasektori keskkonnajälg on suur nii globaalselt kui ka Eestis. 49% meie süsinikuheitmest tuleb just nimelt ehitatud ruumist. Kui talitame targalt ja aegsasti, saame parandada inimeste elukvaliteeti ja eluasemete kättesaadavust, alandades keskkonnajälge 85% ning luues majanduslikku lisandväärtust. Tulevik on 15 minuti linnad ja ühe tunni Eesti, kui laenata inimarengu aruande stsenaariume.

Ehkki koalitsioonileppesse ja valitsuse tegevusprogrammi said mitukümmend punkti kirja ehituse teekaardi alusel, on Riigikogu töö seiskamine teadmata ajaks peatanud olulised reformid, ka ehitus- ja kinnisvarasektori jaoks.

Teekaardi soovitused riigile

Esiteks, 2024 peaks algama maa- ja ruumiameti ehk MaRu loomisega. Soovitasime selle osaks liita ka transpordiameti – liikuvus on osa ruumilisest planeerimisest ning liiga olulise ühiskondliku mõjuga, et see jätta ainult teeinseneeria hooleks –, kuid seda siiski ei juhtunud.

Teiseks, oluline on kliimaministeeriumis ette valmistatav ehitusseaduse muutus. Soovitasime nõuet uute hoonete süsinikujälje arvutamise ja juhtimise kohustuslikuks muutmiseks. Nii saame astuda taanlaste, rootslaste, norrakate, soomlaste, prantslaste, hollandlaste ja belglastega esimeste seas madalsüsinikehituses. See on varsti hügieenifaktor, hiljemalt kümnendi lõpuks aga terves EL-s kohustuslik oskus. Jõustuks see loodetavasti mitte hiljem kui 2026, aastase viivitusega.

Kolmandaks, soovitasime hakata ehitama rohkem puidust kui jätkusuutlikust materjalist, unustamata sealjuures betooni ja muid materjale. Ehkki avalike puithoonete pikaajaline strateegia on veel koostamisel, on üks äärmiselt suur töövõit Loodusmaja (vana nimega Keskkonnamaja) ehitamise otsus. Kuni viimase hetkeni oli laual variant jätta ehitamata hoone, mis mitte ainult ei paku tööd ja referentsi, aga kus on ka nõutud näiteks süsinikujälje arvutus.

Tulevikku vaadates on lootust, et 2024-2025 saab uuendatud nii ehitusseadus kui ka planeerimisseadus. Äärmiselt oluline on uuendada riigihanke põhimõtteid, nii taristuehituses kui ka hoonete tellimisel, et riik ja omavalitsused telliksid uuendusi. Töö käib renoveerimislainega nii pikaajalise rahastuse hankimisel kui ka renoveerimistoetuse muutmisel, et omavalitsused saaksid ise toetuse taotleda mitme korteriühistu peale, et saaksime kvartalite kaupa mastaabisäästuga tehaselist renoveerimist teha. Uudiseid võib tulla suveks. Planeerimisseaduse uuendamise väljatöötamiskavatsuse eelnõu tekstis oli näha nii mõndagi lubavat ning E2040 põhjal sai rahandusministeerium korralikult ka tagasisidet, mida saaks veel paremini teha. Luuakse MaRu, uuendatakse liiklusseadust, Eesti kohutavalt aegunud linnatänavate standard ja teede projekteerimisnorm saavad uuendatud. Asjad liiguvad õiges suunas, ehkki lubamatult aeglaselt. E2040 püstitatud eesmärkidele liigume lähemale seni ainult sõnades, kuna Riigikogu töö on takistatud ja eelnõude ning määruste uuendamine on muudetud praktiliselt võimatuks.

Kõige olulisem areng ehk on kliimaseaduse arutelude algatamine. Selle jaoks on loodud mitu töörühma, nende seas on kaks olulist ruumiloome ja hooned ning transport ja liikuvus. Kliimaseadus ei lahenda iga sektori kõiki probleeme, kuid sel saab olema eeldatavasti ja loodetavasti väga oluline panus. Nagu ütles intervjuus kliimaministeeriumi ehituse asekantsler Ivo Jaanisoo, on ehituse teekaart 2040 “üks piibel, millest lähtume.”

“Avalik sektor peab hakkama korraldama kestlikke hankeid, sest kui peamine kriteerium on madalaim hind, ei ole töövõtjad huvitatud pakkuma kestlikke lahendusi.”

Tagasiside ja ootused riigile

2023. aastal panustasid Rohetiigri liikmed enim puhtale energiale, hoonete soojuskindlamaks muutmisele, ringmajandusele, rattaparklatele, elektriauto laadimisvõimalustele ning organisatsiooniuuendustele, et töötada senisest süstemaatilisemalt jätkusuutlikkusega.

Kogu sektor ootab regulatsioonide uuendust, innovatsiooni esikohale seadvaid hanketingimusi, tarka tellimist ning pikka vaadet. Ebakindlatel aegadel ja tundmatut maad avastades soovitakse rohkem kindlust. Kohalikult võimult oodatakse väiksemaid nõudeid parkimiskohtade rajamiseks, paremat ühistranspordi korraldust ning kiiremat planeeringute ja ehituslubade menetlust. Praegu on energiasäästlike hoonete ehitus tehtud bürokraatlikult väga ajakulukaks ehk ettevõtjale (ja riigile) kalliks. Kui erasektor peab riskima rohkem kui muidu, soovitakse näha ka riigilt suuremat riski võtmist ehk paindlikkust ja julgust katsetada ning lasta katsetada. Nii võib lühidalt võtta kokku ehituse teekaardis kirjapandu kui ka pool aastat hiljem kogutud erasektori tagasiside.

Ehitus- ja kinnisvarasektoris, alates projekteerimisest ehituseni, hoonete kasutusest nende lammutamiseni, sõltub kõik regulatsioonist. Tegemist on äärmiselt reguleeritud sektoriga, kus suureks tellijaks on riik või omavalitsused.

Riigi ülesanne ei ole eliminineerida riski ettevõtluses, kuid põhimõttelise ja suure suunamuutuse hakul on väga kasulik, et mitte öelda vajalik just nimelt riigi tegevus.

Nii ootab sektor vastuseid nii mõnelegi küsimusele. Kas riik hakkab seadustes nõudma, ise tellima ning tegema maksude või hanketingimustega soodsamaks asju nagu madalsüsinikehitus? Kas ehitise eluringi hindamine (life cycle assessment, LCA) saab olema kohustuslik juba 2025. aastal nagu ehituse teekaart soovitas - või alles 2030. aastaks nagu terves Euroopa Liidus? Kas puidust ehitamine on avalikus sektoris eelistatud või ei ole? Kas madalama süsinikujäljega tsementi ja betooni on põhjust soetada või mitte? Kas suurema süsinikujäljega tsemenditooted on siis kallimad maksude abil või ei ole? Kas riik hakkab nõudma läbi üleriigilise planeeringu, et ruumiloomes lähtuda kvaliteetse ruumi aluspõhimõtetest? Kas riik loob maa- ja ruumiameti või mitte? Kas teedeehituses on võimalik hakata kunagi katsetama uusi materjale, asfaldisegusid või ringmajanduslikke killustikke?

Rohetiigrid toovad aasta lõppedes välja nii suuri kui ka väikseid asju, osa neist suisa digitaalselt tehtavad. Näiteks võiks riik ehitisregistri korda teha. Selle saaks korrastada nii, et kõik energiamärgised oleks seal arvulisel kujul, sh elekter ja soojus eraldi. Soovitatakse ka renoveerimislaine plaan uuendada ja panna jõulisem eesmärk, plaan ja vahendid paika. Välja tuuakse ka elektriautode laadimistaristu väljaehitamine, CO₂ märgised hoonele kohustuslikuks ja miinimumnõuded. Teha LCA-analüüs hoonetele kohustuslikuks. Mootorsõidukimaksust laekuv raha tuleks kasutada kestlikkuseesmärkide jaoks. Jalgrattataristu tuleb välja ehitada, 15 minuti linna planeerida, ja lapsed peavad käima kodukoha lähedal koolis.

Meil on nii palju tehnoloogiaid juba rahvusvahelisel turul olemas ja need peavad vastu ilmastikule siinsamas Põhjamaades. Näiteks Rootsi transpordiamet on kaotanud varasemad piirangud asfalditootmises taaskasutatud asfaldi segu lubatud kogusele, samuti nõuded betoonitehastes eritüüpidele sideainetele ning asendanud need funktsionaalsete nõuetega. Millal see meil juhtub? Eesti on digiriik. Millal hakkame kasutama ainult ja ainult digitaalseid tööriistu planeerimisel ning omavalitsustega projektide menetlemisel? Olgu ehitise digitaalne infomudel või alliansshange, need on otsuste ja mõtteviisi küsimus.

Need asjad ei seisa raha, vaid paraku riigi taga. See tähendab, et kliimaministeerium, regionaal- ja põllumajandusministeerium, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning rahandusministeerium ühes nende allasutuste ja ametitega peavad seadma prioriteediks ja nägema vaeva, et ehitusmaastik saaks uueneda. Riigi Kinnisvara AS peab hakkama nõudma madalat süsinikujälge ehk looma turgu. Riik peab tellima uusi hooneid, vastu majanduslangust ehk kontratsükliliselt, ja tegema seda targalt. See tähendab, tellides uusi töövõtteid ja -tehnoloogiaid. Kõik see looks meile referentsi, oskusteavet ning tõstaks meie ettevõtete ekspordivõimekust.

Saame ise samme seada

Kuid mitte ükski riigiamet ega omavalitsus ei tee ära seda tööd, mida peab iga ettevõte ise tegema. Kui ka seadused ning määrused muudetud saavad – ja nii koalitsioonilepe kui ka Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm 2023-2027 ütlevad, et saavad –, siis samme saavad ettevõtted juba nüüd seadma hakata. Palgake inimene või võtke ise ülesandeks olla oma ettevõtte jätkusuutlikkuse pealik. Võtke endale ülesanne koostada oma teekaart, kuidas teie hakkate väiksema keskkonnajäljega tooteid ja teenuseid pakkuma. Mis te selleks tegema peate? Mis pädevusi omandama, mikrokraade tegema, inimesi palkama, seadmeid ostma või tarkvara tellima? Olge valmis ja valmistuge.

Renoveerimise tulevik

Transport

Rene Pärt

Transpordi teekaardi peatoimetaja

Pika perspektiivi ja suuremahuliste muudatuste puhul tuleb alustada esimeste kriitiliste sammude ning ka lihtsamini teostatavate lahenduste elluviimisega.

Vastavalt kasvuhoonegaaside riiklikule bilansile pärineb Eesti transpordisektori heitmest ligikaudu ⅔ sõiduautodest, millest sõltuvuse vähendamine peab toimuma läbi alternatiivsete valikuvõimaluste arendamise. Sellisteks võimalusteks võivad olla nii ühistranspordi, jalgratta kui ka jalgsi liikumise valik, millel on positiivne mõju ka rahvatervisele. Mõtteviisi ja käitumisharjumuste muutuseks oleks aga vajalik autostumise ja autokasutusega seotud mõjude teadvustamine ja esiletoomine lisaks otsesele kasvuhoonegaaside heitele ka liikumisviisi kulukuse, ohutuse, ruumiplaneerimise jt aspektidest lähtuvalt. Aktiivsete liikumisviiside valik sõltub muuhulgas suurel määral vajaliku taristu olemasolust ja marsruudi kui terviku mugavusest ning kiirusest.

Sõiduautode osatähtsus

Kaubaveod

Maanteetranspordi kaubavedude sektoris mõjuks keskkonnale positiivselt nii pikemate autorongide lubamine Eesti maanteedele kui liikumine maanteelt raudteele. Pikemate autorongide puhul on Eesti jäänud oma seadusandluse tõttu pudelikaelaks Soome ja Läti vahele, kes on mõlemad lubanud teedele senise 18,75m autorongide asemel 25,25m sõidukid ning seeläbi vähendanud raskeveokite arvu ning keskkonna jalajälge.

Modaalnihke saavutamine on aga pikem muudatus, mille esimeste sammudega tuleks alustada juba täna. Tuleks alustada rahvusvahelise koostööga transpordiahela teiste osalistega, et suunata Eestit läbiv transiitliiklus maanteelt raudteele, tagada reisirongiliikluse olulise kasvu kõrval tulevikus kaubavedude jaoks piisav läbilaskevõime ning korrigeerida raudtee kasutustasude senist loogikat, mille järgselt kaubaveod doteerivad reisijatevedu (2022. aasta näitel oli kaubavedude poolt taristu kasutus 19%, kuid kuludest 40%).

Raskeveokid

Raskeveokite puhul nähakse ette olulist elektrifitseerimist, kuid see toob endaga kaasa mitu kitsaskohta. Elektriveokite tasuvus algab praegu 110-120 000 km juurest aastas, kuid nii suure läbisõiduga veokeid turul napib. See tähendab, et Eesti jaotusveokid võivad ka tulevikus ilma soodustuste süsteemita jääda majanduslikel põhjustel kasutama diislit, sest 150 000 eurot maksva diiselveoki asemel kaks korda kallima elektriveoki soetamine ei ole ettevõtetele majanduslikult efektiivne. Eesti siseselt saavutavad vajaliku läbisõidu ADR ehk ohtlike kaupade veokid (nt kütuseveokid), kuid EU direktiiv, mis võimaldab elektriveokeid ADR-vedudel kasutada, rakendub alles 2025. aastal. Elektrifitseerimisega seotult on vajalik ka märkida, et raskeveokitele elektrilaadimistaristu loomine ei ole eraettevõtete poolt praegu majanduslikult mõistlik.

Raudteetransport

Raudteetranspordis on suurim väljakutse kaubavedudes kasutatavate diiselvedurite väljavahetamine alternatiivkütuste vastu. Kaubavedude maht Eestis on kardinaalselt vähenenud, mis on halvanud ettevõtete võimaluse investeerida veeremi ümberehitusse. Siin peaks analüüsima võimalikku abi sektori rohepöörde elluviimiseks, kui lähimate aastate jooksul ei ole näha kaubavedude olulist kasvu. Reisijateveo diiselrongide osas on Elron taotlenud 20 rongist 16-le raha ümberehituseks akurongideks, mis võimaldaks elektri kasutamist ka elektrifitseerimata raudteetaristul, sh Tartu-Valga-Koidula nn kolmnurgas ning Edelaraudtee taristul.

Siseriiklik laevandus

Lennundus

Lennunduse valdkonnas on kõige suurem väljakutse säästlike lennukikütuste kasutamine minimaalselt vastavalt EU regulatsioonidele, sest tootmismahud on Euroopas marginaalsed, kuid vajalik kasv märkimisväärne. Siinkohal oleks oluline läbi mõelda, kuidas tulevikus tagada kohalikule turule vajalik säästlike lennukikütuste kättesaadavus ning kas oleks vajalik alustada kohaliku tootmisvõimsuse arendamisega. Vesinik- ja elektrilennukid on hetkel veel arendamisjärgus, mistõttu on soovitus arengul silma peal hoida ning võimalusel kaaluda kaugemas tulevikus riigisiseste lennuühenduste hangetel keskkonnanõuete kehtestamist, et soodustada alternatiivkütuste kasutuselevõttu.

Elektrivõrgu arendus

Suundade üleselt on probleemseks kohaks elektrivõrgu arendus. Hea näitena saab välja tuua kaubaveosektori poolt elektrikaubikute soetamise, mida piirab täna ühelt poolt avaliku laadimistaristu puudumine ning teiselt poolt ettevõtte asukohas elektrivõimsuste tagamine. Sealjuures on kriitiliseks kitsaskohaks kujunenud liitumise aeg: tavapärane on pakkumise koostamine 180 päeva jooksul, millele lisandub u 500 päeva liitumiseks. See tähendab aga, et pärast esimesi ambitsioonikaid ettevõtteid on järgmistel aina raskem saada ligipääs vajalikule elektrivõimsusele.

Maakasutus

Jüri-Ott Salm

Rohetiigri teadusnõunik

Rohetiigri osalusel valminud rohepoliitika ekspertrühma raportis toodud ettepanekute põhjal tuleb leida lahendused elurikkuse näitajate halvenemise peatamiseks, looduskaitselise maakasutuse toetamiseks ja elupaikade taastamiseks. Täpsema kriteeriumina seati ruumiliselt oskuslikult planeeritud sidusa kaitsealade võrgustiku toimimise tagamine, mis katab vähemalt 30% maismaast ja 30% merest. Täiendava põhjuse nende alade leidmiseks seavad kliimamuutused ja elurikkuse kriis. Nii Eestis kui Euroopas on elurikkus langustrendis – iga viies liik on Eestis ohustatud, põllu- ja metsalindude olukord halveneb. Nimetatud näiteid on vaid mõned paljudest. Maastikes on toimunud kiired muutused – üheks näiteks on kuivendus, mis turvasmuldadel annab olulise osa Eesti kasvuhoonegaaside emissioonist ning põudade ja teiste äärmuslike ilmastikusündmuste korral võimendab kliimamuutuste mõju. Eesti põllumajanduslike ökosüsteemide hüvedega varustatus vajab olulist parandamist – hetkeolukorda iseloomustab nende alade madal elurikkus ja liigendatus, mis vähendab või välistab loodusliku kahjuritõrje potentsiaali; muldade elurikkus ja sellega seotud tervislik seisund on kehv, tekkinud on suur sõltuvus agrokemikaalidest ning tootmise haavatavus ekstreemsete ilmaolude suhtes suureneb.

Kliima on muutumises, kuid seda, millised tingimused kujunevad, ei saa täpselt ennustada – oleme liikumas veel tundmatutesse oludesse. Mida rohkem viime kokku loodushoiu ja majanduse, seda tugevamalt oleme kaitstud ootamatuste vastu.

Ruumikasutuse planeerimine

Põhjendatud on küsimus, kas Eestis on ruumi eeltoodud numbriliste eesmärkide saavutamiseks kui ka erinevateks arendusteks, näiteks tuulikute ehitamiseks. Või on Eesti juba „täis“? Senisele maakasutusele tuginevalt on mitmed komponendid looduskaitselisi eesmärke toetamas ning ruumi peaks olema ka arendusteks – kaitsealad, sh Natura 2000 võrgustiku kaitsealused alad hõlmavad ligi 18% Eesti maismaast; siseveekogud koos ehituskeeluvööndiga 5% maismaast; roheline võrgustik (planeerimise kohaselt looduslikud ja poollooduslikud alad, mis peaksid kaitsealad üheks tervikuks siduma) 54% Eesti maismaast. Pool maismaapindala katavad metsamaad, mis kattuvad kohati rohevõrgustikuga. Kui arvestada, et tuulik peab olema igast elu- ja ühiskondlikust hoonest minimaalselt kilomeetri kaugusel, siis ligemale 75% Eesti maismaast on tuulikute rajamiseks sobiv. Samas on senine tuulikute kavandamine viinud pigem tupikusse, kus erinevate uuringute ja metoodikate käigus jõutakse vastakatele tulemustele ning lahendusi ja taastuvenergia tootmiseks vajalikke arendusi on endiselt vajaka.

Puudu on selgetest reeglitest ja oskustest erinevate maakasutusviiside kokkusobitamiseks. Oleme veel liialt kinni traditsioonis planeerida kasvamist – uueks lähenemiseks on aga planeerida tasakaalustatud ruumilist kahanemist. Koostamisel on üleriigiline planeering, mis võiks need suunised edasiseks arenguks anda.

Euroopa Liidu poliitikad ja Eesti

Rohetiigrile oluliseks lähtekohaks on Euroopa kultuuriruumi väärtuste kandmine, sh EL eesmärgid, mis on seatud elurikkuse ja kliimapoliitika dokumentides. Siit aga tekivad mitmed väljakutsed, mis puudutavad nii Rohetiigri liikmeid kui ka teisi organisatsioone.

Kui tahta looduskaitsealasid või mingite piirangutega alasid suurendada eraomandisse kuuluval maal, siis on võtmeküsimuseks, kuidas motiveerida maaomanikke sellega kaasa tulema. Eesmärkide seas ei tohiks kõrvale jääda kohalik kogukond – et inimesed ei peaks piirangute seadmisel nendelt aladelt ära kolima või et elatusstandardid ei langeks. Üheks võimaluseks on finantsstiimulite pakkumine, aga ka teadvustamine, et täiendavate tingimuste seadmine ja looduskaitse ei välista majandustegevust. Puudus on riigiametite esindajatest ja selleks kavandatud ressurssidest, et maakasutajatele ja -omanikele argumenteeritult põhjendada ja selgitada seniseid ja kavandatavaid piiranguid ja võimalusi. Ilma vastava ressursita ei teki sünergiat ja suurenevad eeldused pingeteks erinevate sektorite vahel. Teiseks väljakutseks on tagada nende ressursside olemasolu ja poliitikate järjepidevus sõltumata valitsuste vahetumisest või valitsemistsükli pikkusest.

Oluline on ka regiooni – EL või vähemasti lähiriikide – üleselt sarnaste tingimuste seadmine maakasutusele, et ei tekiks moonutusi ühisturul tegutsevate ettevõtete konkurentsitingimustes. Näiteks Soome või Rootsi riiklikud seisukohad kaitsealade pindalade laiendamise kohta ei pruugi viia EL elurikkuse eesmärkide täitmiseni. Selline olukord eeldab Eesti EL poliitikas aktiivsema rolli võtmist, et tuua esile Eesti paremad (looduslikud) võimalused ja ühiskondlik valmisolek toetamaks ELis seatud sihte ning samas leida sellele ka suuremad rahalised võimalused. Viimane on kriitiline eelkõige juhul, kui erinevate riikide lahendused EL poliitikate järgmiseks jäävad võetud eesmärkidest maha.

Põllumajandus

Teisalt on tekkinud surve, et Ida- ja Põhja-Euroopa riigid võiksid anda rohkem põllumajandustoodangut, kuna ilmastikutingimuste muutumine ei ole siin olnud nii äärmuslik kui näiteks Vahemere piirkonnas. Nõnda nähakse Baltikumi põllumajanduspiirkonnana, kus on (vähemalt) lähemas tulevikus head tingimused endale ja maailmale toitu toota. Maa kasutust ja kasutajat mõjutab see, milline on turu nõudlus ja pakutavad hinnad ning kuivõrd see on maa kasutajale kasumlik. Seeläbi on pigem oodata survet maakasutuse intensiivistumiseks ja suureneb ka tulu või kasumi ootus, kuna toiduainete hinnad on kasvamas.

Täiendavalt teeb muutuste nügimist – näiteks eelmainitud ökosüsteemi hüvede hulga suurenemiseks – põllumajanduses keerulisemaks see, et ligi 50% põllumaast on selline, mida ei hari maa omanikud, vaid rentnikud. Peavad tekkima stiimulid nii rendileandja kui ka põllumeeste suunamiseks, mis viiks ühise huvini maa ruumilise kasutuse parendamisel. Üheks näiteks võib olla tuuleparkide arendus kesise ökoloogilise seisundiga põllumajandusmaadel.

Kui küsida, kas põllumajandusmaade suurem liigendatus, vahe- või roheribade rajamine vähendab toiduturvalisust, siis pigem see Eesti olukorda ei halvenda. Eestis on teatud põllumajanduskultuuride osas puudujääk – näiteks köögiviljad. Seevastu teravilja ja piimatoodete osas on ekspordipotentsiaal. Et toime tulla muutuvate kliimaoludega, on oluline ka teadlik sordiaretus, mis tõstaks põllumajanduse kliimakindlust.

Metsandus ja maahõive

Tööstus ja ringmajandus

Rainer Pesti

Ringmajanduse ekspert

Ringmajanduse seisukohalt olid 2023. aasta suurimad saavutused:

• Kliimaministeeriumi loomine. Uue ministeeriumi vastutusala ja seeläbi ka otsustusvõimalused on oluliselt avaramad kui varasemal keskkonnaministeeriumil. See võiks tagada lihtsama otsustusprotsessi ja kokkulepete sõlmimise, mis varasemalt erinevate ministeeriumite vahel oli aeganõudev, tihti ka konkureeriv ja mitte ühistele tulemustele suunatud tulenevalt parteilistest erinevustest.

• Biojäätmete liigiti kogumise kohustuse rakendamine 2023. aasta lõpuks kõikides omavalitsustes. Biojäätmed moodustavad 30% kogu olmejäätmete massiprotsendist. Kui täna juba välja sorteeritavatele pakenditele ja vanapaberile suudetakse välja sorteerida ka biojäätmed, oleks Eestil väga suur tõenäosus 2025. aastal 55% ringlusmäär täita.

• Riigi uue jäätmekava koostamine. Tõsi, ringmajanduse osas oleks see võinud olla oluliselt ambitsioonikam. Sellele vaatamata on seal olulisi eesmärke seatud, näiteks ehitusjäätmetele 40% ringlusmäära kehtestamine ja ka plaan rakendada põletusele saastetasu.

• Tänane jäätmemajandus on vähe digitaliseeritud. Kokku esitavad riigile jäätmekäitlusega seotud andmeid u 2000 ettevõtet, ligi 5000 erinevat aruannet aastas. Nende andmete analüüs toimub suuresti tagantjärele (suure viitega) ja käsitsi, see loob ka võimalused manipulatsioonideks. Keskkonnaministeeriumi algatatud ja nii erasektorit kui ka ametkonda kaasav reaalajas andmekorje, -vahetuse ja aruandluse katseprojekti sihiks on jäätmekäitlus ja sellega seotud andmete vahetus muuta digitaalseks ja reaalajas jälgitavaks. Selle tulemusel tekib oluliselt suurem läbipaistvus ja arusaam, mis jäätmetest saab ning milline osa nendest ringlusse suunati ja kuhu. Lisaks väheneb oluliselt jäätmetega seotud andmevahetuse halduskoormus.

• Fibenoli katsetehase valmimine. Puidutööstuse jääke uue generatsiooni biopõhisteks kemikaalideks tootval ettevõttel valmis 2023. aastal esimene tööstuslikul skaalal katsetehas ning koos Verstoniga valmis esimene ligniinil põhinev asfalti katselõik.

• Eesti Energia ja Ragn-Sells vanarehvide ümbertöötlemise liini käivitamine. Rehvid on komposiitne materjal, mis täna valdavalt suunatakse põletusse. Eesti Energia uus pürolüüsiliin võimaldab rehvid toota õlitoodeteks. Täna veel mitte täielikult ringmajandust toetav lahendus jääb ootama õli-keemiatööstuse väljaarendamist, et rehvidest välja väärindatu saaks suunata uute plastide valmistamiseks polümeeride tööstusesse.

Eesti jaoks on süsinikuneutraalsele ja ringmajanduse mudelile üleminek kriitilise tähtsusega. Seni oleme sellesse suhtunud üsna passiivselt nii poliitilisel tasandil kui ka erasektoris. Samas soovivad meie peamised eksportturud Rootsi, Soome, Taani, Norra, Holland olla nendel teemadel maailmas esirinnas. See kujutab Eesti majanduse jaoks juba märkimisväärset riski – kui me ei väärtusta ringdisaini ja madala süsinikujalajäljega tooteid ja teenuseid, kahanevad meie ettevõtete väärtuspakkumised eelmainitud turgudel ja kaotame konkurentsivõimes. Targalt talitades loob tänane olukord meile aga kordades paremad võimalused oma positsiooni parandamiseks.

Kolmandatest riikidest tooraine sõltuvuse leevendamiseks tuleb senisest rohkem materjale välja väärindada jäätmetest. Jäätmetest on väärtuslike materjalide kontsentratsioon tihti kordades suurem kui looduslikest allikatest kaevandatavates maakides.

Eesti on liikumas selles suunas, et meist saab üks Põhjamaade suurimaid seni valdavalt põletusse läinud plastide keemilisi ümbertöötlejaid, kasutades selleks pürolüüsi tehnoloogiat.

Ida-Virumaal on plaanis kasutult seisvast põlevkivituhast hakata tootma maailma esimest kliimapositiivset kaltsiumkarbonaati, lisaks on plaanis tuhast välja võtta magneesium ja alumiinium. See on suurepärane viis, et näidata maailmale, kuidas jäätmeid, sh tööstusjääke tuleks võtta kui materjalide pankasid.

Samas selline ainulaadne võimaluste aken on meil konkurentsieelise saavutamiseks avatud üsna lühikest aega. Nagu IT ja digitaliseerimise osas oleme võtnud maailmas liidrirolli ja müüme Eesti lugu maailmas, meelitamaks investoreid ja talente, nii on vaja ka ringmajandusel põhineva materjalitööstuse tekkimiseks ja suurinvesteeringute meelitamiseks luua toetav keskkond. Ning nagu on selge ühiskondade digitaliseerimine, on selge ka üleminek ringmajandusmudelile.

Eesti valik on, kas teeme seda viimaste seas või võtame liidrirolli, et olla ELi tasandil suunakujundaja ja atraktiivne piirkond rohetehnoloogia investorite jaoks. Lisaks on riigil võimalust uue majanduse tekkimist kiirendada läbi ülikoolide rahastuse suurendamise, aga ka rakendusuuringute ning katsetuste läbiviimise toetamise. Ringmajandust on vaja toetada soosiva suhtumise ja toetava seadusandlusega.

Euroopa Liit on ringmajandust käsitledes fookusesse võtnud kuus valdkonda ja neis tekkivad jäätmed, kus materjalide ringluse suurendamine on eriti tähtis: pakendid, plastid, tekstiil, ehitusjäätmed, sõidukid ja elektroonika ning toit, vesi, toitained. Vaatame need jäätmeliigid Eesti kontekstis läbi – kus oleme ja mida oleks vaja lähima paari aasta jooksul teha, et nendes valdkondades jäätmeteket vähendada ja ringlust suurendada.

Olmejäätmed

Eesti kodumajapidamistes tekib aastas kokku 535 000 tonni olmejäätmeid (u 405 kg inimese kohta) ja viimaste aastatega on see maht järjest kasvanud. Kodustest olmejäätmetest läheb täna ringlusse 30%, EL sihtarvude kohaselt peaks ringlusse jõudma aga 50%. Eesti olmejäätmete ringlus on EL-i üks madalamaid, sest senistel omavalitsuste poolt läbiviidud jäätmeveohangetel on fookus olnud pigem võimalikult soodsal segaolmejäätmete äraveol. Jäätmete liigiti kogumist on oluliseks pidanud vaid üksikud omavalitsused.

Samas on 50% ringlusmäära saavutamine üsna lihtne – inimestele tuleb luua võimalus liigiti sorteeritud jäätmed kodu juures mugavalt üle anda.

Eesti jäätmeveosüsteem on väga suure halduskoormusega. Meil on 79-s omavalitsuses iseseisev jäätmeveosüsteem. Eestis võiks olla ühtne jäätmeveosüsteem, millega tagatakse kõikides omavalitsustes liigiti sorteerimine, sh biojäätmed, papp ja paber ning pakendid (plast, klaas, metall). Üle-eestiline ühtne süsteem oleks madala halduskoormusega ning tarbijatele oluliselt arusaadavam.

Biojäätmed moodustavad 30% kogu jäätmete massist ja ilma nende eraldi sorteerimiseta on ringlusmäära saavutamine põhimõtteliselt võimatu.

2025. aastal 55% ringlusmäära saavutamiseks on kõige kriitilisem rakendada biojäätmete liigiti kogumine. Selleks võttis riigikogu vastu seaduseelnõu, mis kohustab kõiki omavalitsusi rakendama biojäätmete liigiti kogumise tekkekohal hiljemalt 2023. aasta lõpuks.

Suurim muutus, mis olmejäätmetega kümne aasta jooksul Eesti turul toimunud, on ladestamise asendamine põletusega (ringluse osakaal on jäänud samaks). 65% kodustest olmejäätmetest läheb täna põletusse, mis saavutati läbi ladestamise maksustamise. Nüüd on vaja astuda järgmine samm ja maksustada ka põletamine, et toetada materjalide ringlusse suunamist.

Põletamine ei toeta kuidagi ringmajandust, vaid sellest on saanud lihtsalt äri. Samas iga tonn põletatud jäätmeid tekitab u 1-1,2 tonni CO₂-te, ning lisades arvestusse nende tootmiseks kulutatud CO₂ emissiooni, muutub jäätmepõletus kõige suurema jalajäljega energiaallikaks. Rootsi liitis sellest aastast jäätmepõletuse ETS süsteemiga ja esimesed muutused on juba näha – põletusjaamad soovivad, et neile üleantavast voost oleks plastid välja võetud, sest need tekitavad enim CO₂-te. Väljavõetud plastid saab aga näiteks suunata keemilisse ringlusse, pürolüüsi.

Pakendid ja plast

Ringluspakendid tulevad tasapisi turule. Samas ei ole võimalik jaekaubanduses ja toiduainetööstusel lähima paari aasta jooksul üle minna ringluspakenditele, see on seotud liiga suurte investeeringutega uutesse tootmisliinidesse. Tekivad ka tehnoloogilised takistused, kuidas tagada toiduhügieen.

Selleks, et ringluspakendid leiaksid laiemat kasutuselevõttu, on vaja esmalt kehtestada ühtsed ringluspakendite standardid (disain, suurused jne). Praegu toimivad ringluspakendid hästi nn suletud kommuunides, nagu suurüritused ja spordivõistlused, kus ostetud pakend kasutatakse piiratud territooriumil, mis võimaldab üles ehitada efektiivse pakendite jaotuslogistika kui ka tagasikorjamise. Sarnaselt toimivad ka näiteks kiirsöögirestoranid.

Tekstiilid

Tekstiilid on üleilmselt ringmajanduse seisukohalt probleemiks, sest valdavalt on kasutusel komposiitmaterjalid. Iga eestlane ostab aastas 14,5 kg tekstiiltooteid, millest hiljem kogutakse liigiti vaid tühised 1,67 kg ja sellest omakorda võetakse välja see väga vähene osa, mis üldse sobib uuesti kasutamiseks. Enamus tekstiilist lõpetab oma tee olmejäätmetes ja suunatakse koos nendega põletusele.

Kui 100% puuvillase toote ringluslahendused on juba täna olemas ja sellel materjalil on ka teisese materjalina väärtus, siis puhas puuvill moodustab vaid vähem kui 5% tekstiilijäätmete kogutekkest. Ülejäänud on komposiitmaterjalid ja nende ümbertöötlemine on võimalik vaid keemiliselt, mille hinnaks on 500-700 eurot tonni kohta. Samuti puudub täna vastutaja, kes peaks tekstiilide ümbertöötlemise kulud enda peale võtma. 2025. aastast on kõikidel omavalitsustel kohustus oma territooriumil tagada tekstiilijäätmete kokku kogumine, aga nende jäätmetega pole midagi teha. Marginaalne osa neist läheb uuskasutusse ja ülejäänute puhul võib prognoosida jõudmist kolmandatesse riikidesse.

Ka tekstiilide puhul tuleb luua tootjavastutus ja sellega koos määrata minimaalsed ringluse sihtmäärad ehk tootja, kes müüb tooted turule, peab vastutama ka nende hilisema kokkukogumise ja ringlusse suunamise eest.

Ehitusjäätmed

Kui jätame kõrvale põlevkivitööstuses tekkivad jäätmed, on ehitus kõige suurema jäätmetekkega sektor. Ehitusjäätmeid tekib Eestis 1,2 miljonit tonni, mida on 2,5 korda rohkem kui koduseid olmejäätmeid. Eesti on seadnud eesmärgiks, et süsinikuheitmete vähendamiseks renoveeritakse valdav osa Eesti elamutest aastaks 2050. See tähendab kortermajade renoveerimismahu kasvu aastaks 2035 viis korda, mis omakorda tähendab ka ehitusjäätmete tekke olulist suurenemist.

Vaid üksikud ehitusfirmad viljelevad ehitusjäätmete liigiti sorteerimist. Enamus neist lõpetab segaehitusprügina, millest hiljem proovitakse sorteerimise käigus teatud materjale eraldada. See on ebaefektiivne protsess. Sarnaselt Põhjmaadele tuleks ka Eestis rakendada liigiti kogumise kohustust kohapeal ehk puit, kivi-betoon, kartong, plastijäätmed, ohtlikud jäätmed tuleb eraldi koguda juba ehitusplatsil.

Ehitus- ja lammutusjäätmete materjalina ringlussevõtu edendamiseks on vaja määrata kohustus kasutada uusehitiste ja taristuehituste puhul vähemalt 5-10% sekundaarsest toormest valmistatud materjale ning edendada sektori jäätmekäitlust selliselt, et 2028. aastaks võetakse ringlusse 40% tekkinud ehitus- ja lammutusjäätmetest (ei sisalda betooni, kivi ja pinnasejäätmeid).

Sõidukid

Autodes on palju väärtuslikke materjale, mida saab uuesti ringlusse võtta (metallid, plastid), kuid ka materjale, mis on kas ohtlikud või millega pole mitte midagi teha nagu salongitekstiilid. Euroopas kaob iga aasta jäljetult 4,3 miljonit autot, Eestis on registris 190 000 fantoomautot, mille puhul pole teada, kas need tegelikult on olemas. Seaduse järgi peaks ka meil olema sõidukitele tootjavastutus, kuid tegelikkuses see ei toimi ja tootjavastutusorganisatsiooni loodud ei ole. Palju nendest autodest tegelikult ringlusse jõuab ja kuhu, on üsna selgusetu. Muret tekitab ka asjaolu, et u 50% riiki toodud mootoriõlidest ei jõua legaalsetesse käitluskohtadesse, kus selle saaks ringlusse suunata. Kasutatud ja uute sõidukite all tuuakse Eestisse aastas 200 000 rehvi, mille kogumise ega lõppkäitluse eest tegelikult keegi ei vastuta. Siin on lihtsa seadusemuudatusega võimalik laiendada rehvide tootjavastus ka sõidukite all riiki toodud rehvidele.

Mure on ka elektriautode LI-ON akudega, mille ümbertöötlemine on kallis ja puuduliku tootjavastutuse tõttu on selgusetu, mis neist tegelikult saab. Teisalt on LI-ON akud kriitiliste toormaterjalide pangad, kust on võimalik välja võtta vaske, alumiiniumi, koobaltit, niklit, grafiiti. Meile lähim ümbertöötlemise tehas on Soomes, kuid ka Eesti teadlased uurivad LI-ON akudes olevate materjalide välja väärindamise ja ringlusse suunamise võimalusi.

Elektroonika

Elektroonika on osutunud ka heaks platvormiks ringmajandusel põhinevatele ärimudelitele. Eestiski on mitmeid kiirelt kasvanud iduettevõtteid, kes tegelevad kasutatud telefonide ja arvutite parandusega ja uuesti turustamisega. Lisaks on tekkimas uudsed rendikontseptsioonid, mis ostmise asemel annavad elektroonikaseadmed rendile, mis võimaldab seadet ja selle ressurssi pikaajaliselt kontrollida.

Toit, vesi ja toitained

Praegu lubab seadusandlus reoveepuhastusmuda kasutada ka otse põldudel. Nõuded nende kasutamiseks on üsna madalad ja pigem aegunud, sest tänane reoveemuda sisaldab ravimijääke ja mikroplaste; üha kasvavaks mureks on pikaajaliselt ja looduses põhimõtteliselt mitte lagunevad saasteained. Muldade puhtuse hoidmiseks on näiteks Saksamaa keelustanud reoveemuda kasutamise põllumajanduses. Samas on see loonud uued innovatsioonid, mis võimaldavad fosfori ja lämmastiku elemendid välja võtta ja toota nendest madala süsinikujalajäljega toitaineid.

Toidu puhul on ülimalt oluline tõsta ühiskonna teadlikkust toidu raiskamisest. Toiduainetööstus moodustab u ¼ globaalsetest emissioonidest, samas visatakse u 30% maailmas toodetavast toidust minema. Iga eestlane tekitab aastas 61 kg toidujäätmeid, millest u 26 kg on äravisatud toit. Leibkondades tekitatud toidukao hinnanguline väärtus keskmiseid toiduainete hindu aluseks võttes on ligikaudu 100 miljonit eurot aastas.

Muud valdkonnad

Mikk Vainik

Rohetiigri arendusjuht

Teel tasakaalus majandusmudeli poole tuleneb suur osa Eesti majandusmudeli jätkusuutlikkusest traditsioonilistes majandussektorites – energia, ehitus jt – toimuvast. Selle kõrval on juba ammu pead tõstnud ning nii elukvaliteedile kui -keskkonnale mõju avaldanud väiksema mahuga tööstusharud ja sektorid. Ka neil on kumulatiivselt oluline roll nii keskkonnamõjude vähendamisel, elukeskkonna muutustega kohanemisel kui ka Eestile uute konkurentsieeliste tekitamisel. Vaatame lähemalt.

Rohetiigri vastavateemalise fookusgrupi töö tulemusena ning muude allikate baasil kujunes hetkeseisust kuvand, mis sisaldab nii lootustandvaid signaale kui ka muremõtteid.

Esimene positiivne signaal on oskus küsida õigeid ja keerulisi küsimusi. Nii fookusgrupis osalenute kui teiste Rohetiigri partnerite seas levib üha rohkem küsimus vajalikest muudatustest protsessides ettevõtte tasandil. Mitmeid inspireerivaid näiteid, mis veel paari aasta eest kõnetasid ühiskonda märksa vähem, kõlas novembrikuises fookusgrupis ja konverentsil “Elevant toas”. Mudeleid ja eeskujuks sobivaid lugusid ettevõtete tasandil innovatsiooniks leidub ka rahvusvaheliste organisatsioonide – nt. ÜRO, WEF – disainitud tööriistakastidest. Samuti leidub neid iga ettevõtte enda tarneahelast – tarnijad ja kliendid ühtaegu nõuavad rohkem läbipaistvust ning tõendatavust ärimudeli kestlikkuse kohta. Kogu teema raamistusena hakkab lähiaastatel muutustele mõju avaldama ka Euroopa Liidu roheväidete direktiiv, mis vähendab võimalusi rohepesuks ja kärbeste pähe ajamiseks.

Jätkuvalt on iga ettevõtte jaoks rohepöördes tugev ennustamatuse määr, alati ei saa ka olla kindel, milliseid andmeid valikute tegemisel usaldada. Õnneks leidub suure mitmetimõistetavuse ja rohepöördega kaasneva ärevuse keskel lootust suurema sõnumiselguse järele. Lähitulevikus on meil nii ettevõtjate kui tarbijatena rohkem rakendatavat teadmist oma isikliku mõju hindamiseks. Näiteks saab juba praegu teaduspõhist hinnangut oma keskkonnamõjule eluviisitest.ee rakenduse kaudu.

Teine positiivne tendents on ootuste selginemine avaliku sektori suunal. Info ülekülluse tingimustes tõuseb soov süsteemsete muutuste järele. Selge näitena võib esile tuua soovi mõista regulatiivset raamistikku ette pikemalt kui paari aasta vaates, seda nii ees ootavate EL direktiivide kui ka kliimaseaduse kontekstis. Õigusselgus on tulevase kliimaseaduse olulise printsiibina tõstatatud nii ettevõtete endi kui ka avaliku sektori poolt. Rohetiigril on kindlasti võimalus õigusselguse tagamisel kaasa rääkida nii seadusloome protsessis kui ka selle hilisemas rakendamises ning fookusrühmadel kõlanud seisukohad on oluliseks aluseks selles töös.

Lisaks on otsene ootus riigi hallatavate andmete kasutatavuse paranemisele. Selgelt on avaandmete vallas ning riigi infosüsteemides peituvate andmete kasutuselevõtul märkimisväärne potentsiaal rohepöörde kiirendamisel. Järgmise sammuna saab välja mõelda, milliste äriprotsesside või uute ärimudelite toeks on andmetest enim puudust ning kuidas Rohetiigri liikmed ja teised ettevõtted saavad riiki abistada andmete kasutamiskõlblikult kättesaadavaks muutmisel.

Viimaks on selge ootus riigile töö jätkamine teadlikkuse tõstmisel. Ehkki iga ettevõte ise saab oma jõududega sellesse panustada, on tarbijate teadlikuma käitumise nügimisel rohkem tööriistu just avalikul sektoril. Mitmeid konkreetselt välja käidud ideid saab Rohetiiger oma suhtluses avaliku sektoriga vahendada, samavõrd tähtis on pakkuda ametnikele võimalust oma teadlikkuse tegevusi testida Rohetiigri abil.

Kriitilisema noodina jäi kõlama asjaolu, et majandus on mitmendat kvartalit languses ning see mõjutab ka võimet rohepööret ettevõtte tasandil läbi viia. Nii madalate marginaalidega kui ka suuri investeerimisotsuseid eeldatavates valdkondades – näiteks elektroonikajäätmete pööramine uueks toormeks ringmajanduse edendamisel – kõlavad kiired sammud rohelisema ellusuhtumise suunal liialt naiivselt. Raske on rohepöördes näha konkurentsieelist, kui kliendibaas seda veel ei nõua ning tarneahel ei paku. Rohetiiger saab olukorda loovalt sekkuda nii baaskoolituste kui ka murenootide vahendamise kaudu avalikule sektorile.

Tähelepanuväärseid mõtteid jagus fookusrühmas veelgi. Märgiti, et turg ei sunni ettevõtet muutuma – eeldusteks on sisemine tahe ja vastutustunne. Nagu öeldud, on tahte ja vastutustunde levitamisel roll nii ettevõtetel endil, Rohetiigril kui ka avalikul sektoril. Märkimisväärselt seondub rohepööre indiviididele ja ettevõtetele muutustega, mis on oma olemuselt valusad ja vastumeelsed. Kui tulevased teenused, tooted, protsessid ja ärimudelid ei väljendu veel igapäevastes tegevustes ega võimalda teenida ettevõtte eesmärke, on raske neis päästerõngast näha.

Väga pragmaatiliselt märgiti, et ESG-l jt keskkonnasäästu võimaldavatel raamistikel on puudulik kontakt finantseerimisega. Vastukaaluks märgiti foorumil “Elevant toas” korduvalt, et oluline muutus mis tahes majandussektoris sünnib läbi finantssüsteemi. Edukamad riigid on kapitaliringlusse panustanud läbi nn tingimuslike toetusskeemide, mis seovad rahastamise otsuse võimega ettevõtet jätkusuutlikkuse teel paremale tasemele arendada ja muutusi kinnistada.

Varia-temaatiline fookusgrupp oli ootuspäraselt väga varieeruv, esindatud olid nii positiivsed lootused kui ka konstruktiivne kriitika. Õnneks on Rohetiiger hästi positsioneeritud nii konkreetseid ettevõtteid oma teenuste toel abistama kui ka keskkonnateemasid esile tõstvate ettevõtete huvisid esindama töös avaliku sektoriga. Võimaluste virvarr annab meile motivatsiooni seda just praegu veel jõulisemalt ja konkreetsemalt teha. Nii saavad järgmiseks aastaks positiivsed tendentsid veel tugevamateks ning olulisi süsteemi tasandi barjääre saame koostöös pöörata rohelise kasvu võimalusteks.

Rohetiigri kogukond 2023 aastal

Erkki Vedder

Rohetiigri kogukonna koordinaator

Emily Sepp

Rohetiigri kogukonna koordinaator

Rohetiigri üheks suurimaks väärtuseks on meie kogukond, ligi 90 aktiivset ja tegusat liiget, kellega koos toimus 2023. aastal üle paarikümne liikmesündmuse. Oleme tihti saanud tagasisidet, et kõige arendavamad on just külaskäigud - see on võimalus üksteiselt õppida ning kuulda ja näha reaalseid näiteid, kuidas teised keskkonnahoidlikkuse teel edasi liikunud on. Aitäh rohetiigreid vastu võtmast, Paulig, Ülemiste City, Rail Baltic, Lennujaam ja Reitan Convenience.

Oluliseks Eesti rohepöörde mõjutaks on Euroopa Liidu rohekokkulepe ning hulk direktiive, mis keskkonnahoidlikumale tegutsemisele suunavad. Mõned neist on juba vastu võetud ning juba avaldavad mõju (nt kestlikkuse taksonoomia, kestlikkuse aruandlus), teised on väljatöötamise või vastuvõtmise faasis (nt rohesõnumite, hoolsuskohustuse, liigilise mitmekesisusega seotud õigusaktid). Aasta esimese poole kesksemaks koolitus-tegevuseks oligi neljast sündmusest koosnev seeria, kus andsime ülevaate Euroopa liidu rohenõuete hetkeseisust ja tulevikutrendidest.

Lisaks tegime veel mitmed teisi jätkusuutlikkuse teemalisi sündmusi:

• Kestlikkuse aruandluse praktikum

• Koolitus rohekontori põhimõtetest

• Ülevaade erinevatest roheprojektide rahastus- ja toetusmeetmetest

• Ümarlaud kliimaministeeriumi ametnikega kliimaseaduse arutamiseks

• Tasakaalus majanduse foorum “Elevant toas”

• Tiigrite ühiste kommunikatsioonisõnumite ajutormamine

Toimusid ka mõned “pehmemad” sündmused, et toetada rohetiigrite omavahelist lävimist. Näiteks oli Rohetiigril juba mitmendat aastat oma lava Arvamusfestivalil, tegime rattamatka Tallinna ümbruses ning kohtume kord aastas aastakoosolekul.

Rõõmustab, et jätkusuutlikkuse baaskursus on jätkuvalt relevantne. Teist korda läbiviidavas programmis on osalejaid rohkemgi kui esimesel korral. Neljal koolitusel räägime kliimamuutuste ja rohepöörde megatrendidest, jätkusuutlikkuse põhimõtete rakendamisest organisatsioonis, töötajate kaasamisest ja organisatsiooni keskkonnamõjude hindamisest ja juhtimisest.

2024. aastal jätkub aktiivne tegevus. Oluliseks teemaks on kestlikkuse aruandlus ning plaanis on mitu sündmust ühiselt üksteise toetamiseks aruannete koostamisel. Jätkame liikmekülastustega ning tõenäoliselt alustab ka baaskursuse kolmas ring. Arenguraamatu loomise raames toimusid sisukad arutelud fookusgruppides ning liikmed täitsid küsimustiku. Lisaks sellele on plaanis aasta esimeses pooles kõikide rohetiigritega ka üks-ühele kohtuda. Seega, võimalusi keskkonnahoidlikkuses targemaks saamiseks, omavahel suhtlemiseks ja rohepöördes kaasa arvamiseks on.

Kellel on suuremad ambitsioonid keskkonnahoidlikkuse teemad oma ettevõttes fookusesse võtta, siis selleks on Rohetiigri Akadeemias osalemine olnud parim võimalus.

Aegumatud teadmised ja kogemused Rohetiigri Akadeemiast

Markus Vihma

Rohetiigri Akadeemia eestvedaja

Rohetiigri Akadeemia on läbinud 50 eriilmelist organisatsiooni ning 200 inimest. Nende seast leiab nii suuri kui ka väikeseid ettevõtteid ning mõjukaid avaliku sektori asutusi. Hoiame pöialt, et akadeemia läbinud organisatsioonide kümned tuhanded töötajad ning linnade-valdade sajad tuhanded elanikud saavad moel või teisel rohepingutustest puudutatud.

Alates akadeemia algusest 2019. aastal on iga järgmine lend olnud eelmisest teadlikum, paremini informeeritud ja – mis kõige olulisem –, ka Rohetiigri suhtes nõudlikum. Oleme püüdnud anda aegumatuid teadmisi: õpetada osalejaid muutusi teadlikult juhtima ja nendega kohanema, uutmoodi mõtlema ja teadlikult uusi võimalusi otsima. Rada, mida mööda organisatsioonid programmi läbides liiguvad, annab oskusi ja kogemusi olla teenäitajateks oma valdkonnas ja laiemaltki. Akadeemia läbinud organisatsioonide eesrindlikkus ning laiem mõju ühiskonnas on muljetavaldav, tehtud on rohkem kui oskasime alguses unistada. Seda tänu akadeemiat läbi viinud lektoritele, juhendajatele, mentoritele ja külalisesinejatele, kokku pea 50 Eesti parimale eksperdile, kes andsid oma panuse roheteemade edendamisse.

Koos Rohetiigri Akadeemia Tallinna linna eriprogrammiga toimus viie aasta jooksul viis koolitustsüklit. Selle aja jooksul on meie koostööpartnerid avanud mitmeid kestlikkuse-alaseid mikrokraade ja arenguprogramme ning loonud rohementorprogramme. Mitmed meie lektorid on nüüdseks palju enam sidunud end kestlikkusega. Rohetiiger samas ei ole kunagi võtnud sihiks jääda koolitajaks, vaid näeme end käivitaja ja nügijana ning tunneme rõõmu valdkonna iseseisvast edasiminekust.

Seetõttu otsustasime, et tänavu jaanuaris lõpetanud 5. lennuga paneme Rohetiigri Akadeemia senisele tegutsemisele punkti.

Aitäh kõigile osalejatele ja läbiviijatele, see oli kordumatu teekond! Usume, et suutsime ettevõtteid ja organisatsioone julgustada ning inspireerida. Naaseme mõningase pausi järel juba uute ideedega.

Selginenud ootused nõuavad rohetiigritelt suurt hüpet

Laura Viilup

Sustinere

Maris Ojamuru

Sustinere

Aasta tagasi ilmunud arenguraamat tõi esile Rohetiigri ambitsiooni hinnata kasvavas roheteemade rägastikus meie enda rohetiigrite jalajälge. Seda ühelt poolt vajadusest olla eeskujuks, teisalt nügimaks meie liikmevõrgustikku suunal, mis toetaks nende kestlikku arengut ja riskide juhtimist ning kõlaks kokku turu trendide ja ootustega.

Möödunud aasta tõi kauaoodatud selguse kestliku rahastuse ja ESG (Environment, Social, Governance) regulatsioonide vallas. 2023. aastal kinnitati kestlikkuseteabe direktiivi (CSRD) juhendmaterjalid, mis aitavad ettevõtetel mõista, mis on Euroopa Liidu kokkulepete kohaselt oluline info keskkonnateemade juhtimisel ja keskkonnateabe avalikustamisel. Senised pigem tagasihoidlikud püüdlused saada kontrolli alla globaalne kliimasoojenemine on jõuliselt kasvatanud turgude, rahastajate ja investorite ootust liikuda senisest jõulisemalt keskkonnamõjude vähendamise suunal, eelkõige kliimamõju eesmärgistamise ja vähendamise tegevuste kaudu. Enam ei ole aega oodata – aeg on liikuda.

Rohetiiger uuris koos Sustinerega 2023. aasta lõpus kõikidelt esindusorganisatsiooni liikmetelt, kuidas nad igapäevaselt oma keskkonnamõju juhivad. Küsitlusele vastas 56 ettevõtet, mis on 65% Rohetiigri liikmetest. Rohetiigri liikmetel on suur mõju ja oluline roll majandus- ja ettevõtluskeskkonna keskkonnateadlikumaks muutmisel. Küsitlusele vastanud ettevõtetes töötab kokku ligi 35 000 töötajat, mistõttu on igal liikmel ka vastutus märkimisväärse osa tööga hõivatud inimeste heaolu eest.

Kliimamõju on varasemast paremini teada

Kliimamõju mõõtmisest ja eesmärkide seadmisest on saamas norm. Ka Rohetiigri liikmesettevõtted on 2023. aastal teinud selles valdkonnas suure hüppe. 2022. aasta andmete järgi oli vaid 40% rohetiigritest mõõtnud organisatsiooni keskkonnamõju, sh valdavalt CO₂ emissiooni, kuid 2023. aastal on 38% vastanutest mõõtnud oma toote kliimamõju ja koguni 61% vastanud ettevõtetest mõõtnud oma organisatsiooni kliimamõju. Nendest 30% mõõtsid enda otsest ja energiatarbimisest tulenevat kliimamõju (mõjualad 1 ja 2), 70% mõõtsid lisaks oma väärtusahelas tekkivat kliimamõju (mõjuala 3). Nendest, kes oma kliimamõju veel mõõtnud ei ole, plaanivad seda peagi teha 38%. Mitu on juba alustanud andmete kogumisega või end sel teemal koolitanud.

Tõend on oluline

Rohetiigrid peavad oluliseks ka oma keskkonnategevuste kooskõla rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetega. Üle kolmveerandi rohetiigritest on võtnud kasutusele mõne rahvusvahelise keskkonnastandardi, suunise või raamistiku. Enim kasutatakse ISO 14001 sertifikaati (45% vastanutest, 2022. aastal oli see 29% vastanutel). 2023. aastal järgitakse veel kõige enam ÜRO kestliku arengu eesmärke (41%) ja ÜRO algatust Global Compact (20%). Sõltuvalt tegevusalast kasutavad mõned ettevõtted ka sektorispetsiifilisi märgiseid nagu Roheline Võti, Travelife ja LEED. 25% vastanutest ei ole kasutusel ühtegi keskkonnajuhtimise standardit, sertifikaati ega järgita rahvusvahelisi eesmärke ega regulatsioone.

Keskkonnamõjude kaardistamine käib praegu valdavalt ettevõtte enda tegevuse põhiselt, väärtusahela mõõde hakkab alles kujunema ning sidusrühmade vaadetega arvestamine ei ole veel tavaks kujunenud. 52% vastanutest hindab, et nende ettevõtte keskkonnamõjud on põhjalikult kaardistatud ning kirjeldatud on analüüsi protsessi ja tulemust. 29% ütleb, et on alustanud keskkonnamõjude kaardistamisega, kuid põhjalikumalt ei ole seda veel analüüsitud. Ülejäänutel on olemas kas esmane arusaamine oma keskkonnamõjudest või pole veel alustatud.

Kestlikkusearuandluses tuleb jalad kõhu alt välja võtta

Rohetiigrite suur väljakutse järgnevateks aastateks on jõuda järele juba standardiks kujunevas tavas oma keskkonna ja sotsiaalse mõju juhtimise praktikaid avalikustada. Kestlikkusearuande eraldiseisvana või majandusaasta aruande osana on avaldanud 28 ettevõtet ehk pool küsimustikule vastanutest. Mõnede keskkonnategevus kajastub nende emaettevõtete aruandes. Siin jäävad rohetiigrid kõvasti alla rahvusvahelisele trendile. 2022. aastal oli N100 ettevõtete raporteerimise tase 79%; Lääne-Euroopa 100 mõjukaima ettevõtte seas 85% ja Ida-Euroopas 72%.

Kestlikkusearuande koostanud rohetiigrid hindavad, et nende aruanne on üldiselt läbipaistev. Aruannete avalikustamises võrreldes eelmise aastaga suurt muutust ei ole: 36% vastanutest kinnitab, et nende kestlikkusearuanne on avalikult kättesaadav nende kommunikatsioonikanalites. Küsimustikule vastanud börsiettevõtetel (13% vastanutest) on kestlikkusearuanne majandusaasta osa või esitatud grupiüleselt ning kõik on hinnanud, et aruanne on läbipaistev ja see on tehtud äriregistri väliselt kõigile kättesaadavaks.

43% vastanutest ei ole veel kestlikkusearuannet koostanud. Need on peamiselt Eesti kapitalil tegutsevad ettevõtted, kolmandik neist enam kui 250 töötajaga ning käibega 50 miljonit või enam.

Süsteemselt juhivad keskkonnamõju vaid pooled, kuid usk ärilisse kasusse kasvab

See-eest on rohkem ettevõtteid suurendanud oma keskkonnainvesteeringuid. 2022. aasta Rohetiigri liikmete veebiküsitlusele vastanutest 60% hinnangul suurenesid nende ettevõttes keskkonnainvesteeringud. 2023. aasta keskkonnategevustesse suunatud investeeringud kasvasid taas 61%-l vastanutest. Neist pea pooltel on need kasvanud olulisel määral, teistel mõõdukalt. 25% ütleb, et need on püsinud samal tasemel ning 6% hindab, et need on kahanenud.

Need, kes on keskkonnainvesteeringuid kasvatanud, on seda kõige enam panustanud energiakasutuse valdkonnas ning keskkonnajuhtimise süsteemi tugevdamises, järgnevad materjalide ja pakendite kasutuse ning jäätmete valdkonnad. Kõige vähem on pööratud tähelepanu veekasutuse, reostuse ja elusloodusega seotud tegevustele.

Kliimamuutuste leevendamine ja kohanemine vajab konkreetset ja teadlikku tegutsemist

Rohetiigrid tegelevad üha laialdasemalt keskkonnajuhtimise kujundamisega, oma toote ja organisatsiooni kliimamõju ning keskkonna mõjude hindamisega. Kuigi 2023. aasta küsitlusele vastanud rohetiigrid on kliimateadlikumad Eesti mõjukaimatest ettevõtetest, tuleb siiski teha enam ja veelgi terviklikumalt – usume, et siin on rohetiigritel suur potentsiaal.

Üks selge viis näidata oma teadlikkust ja ka võimalus millelegi toetuda on erinevate rahvusvaheliste standardite või sertifikaatide ja regulatsioonide järgimine. Erinevate tõendite kasutamine on järjest laiemalt levinud viis tõendada enda teadlikku suhtumist ja käitumist keskkonnajuhtimisse. Seda rohetiigrid kahtlemata teevad.

Vähem on jõutud tegeleda väärtusahela mõjude hindamisega ning erinevate sidusgruppide kaasamisega. Arvestades kestlikkuseteabe direktiivi ja sellest tulenevate Euroopa kestliku raporteerimise standardeid, on väärtusahelaülene mõjude hindamine ning sisemiste ja väliste sidusgruppide kaasamine tervikliku kestliku käitumise osad.

Kestlikkusearuandluse koostamine on samuti veel ees seisev väljakutse. Kui alla poole vastanud rohetiigritest on kestlikkusearuannet esitanud ja teinud seda läbipaistvalt ning seda avalikult jagades, siis kestliku raporteerimise standarditele üleminek toob kaasa kohustuse börsi- ning suurettevõttele nende aruande sisulist vastavust üle vaadata. Kuna enamus väike- ja keskmise suurusega ettevõtted on ka osaks suurettevõtete tarneahelast, siis laieneb ootus ka neile. Siin ei piisa ainult osa mõju ja tegevuste raporteerimisest, vaid tuleb läheneda süsteemselt ja terviklikult, sest vaid nii suudab Rohetiiger oma liikmetega teha hüppe, mis aitab kaasa kestlikuma ühiskonna loomisele. Ja see on eesmärk, mis ju rohetiigreid ühendab? Nõus?

Milline on liikmete tagasiside Rohetiigri tegevustele ja mõjule?

Jaan Aps

Stories for impact

Liikmed tegid ka rea arendusettepanekuid